Balıklıgöl on 150 meetrit mahukas ja 30 meetrit laias. Selle sügavus ulatub umbes 3–5 meetrini. Siin elavad karbid, kalaliik, mis on kohalikes legendides esindatud. Need kalad on kohalike inimeste poolt austatud ja neid ei sööda. Legendi kohaselt, pärast seda, kui prohvet Aabraham visati tulle, toimus ime ja ümbrus muutus paradiisiks. Usutakse, et see ime leidis aset Balıklıgöl'is ja selle ümbruses. Kohapeal külastab kõige rohkem inimesi religioossete pidustuste ajal, samuti Mevliti ja Kandili öödel.
Koht, kus prohvet Ibrahim sündis, asub samuti Balıklıgöl'i platool. Kolme Aabrahami usu esivanemana meelitab koobas, kus prohvet Aabraham sündis, väga palju külastajaid. Iga usundi inimesi, igast riigist ja igast linnast, külastavad seda koobast kogu aasta jooksul. Just koobas, kus prohvet Aabraham sündis, asub ka haua, kuhu tema aja religious scholar Bediuzzaman Said Nursi pärast oma surma esmakordselt maeti.
Harrani kuppelmajad ehitati 150–200 aastat tagasi arheoloogilisest paikast kogutud tellistest. Need on ehitatud korbi tehnika abil ladustatud tellistest, mis asuvad ruudukujulisel või ligikaudu ruudukujulisel prismalisel alusel.
Ehitussegus kasutatud mördi koostises on roosiõli, õled, küpsetatud savi ja munavalge; tänu nende arhitektuurilisele kujundusele ja materjalidele jäävad need majad suvel jahedaks ning talvel soojaks, ning need kitsenevad alt ülespoole. Need majad ulatuvad kõrgele kuni 5 meetrit sissepoole ja on ehitatud 30–40 telliskorrusest, olles ellu jäänud tänu sellele, et need on seest ja väljast saviga krohvitud.
Kuigi Göbeklitepe avastamine dateerub 1963. aastasse - leid, mis on avanud uusi peatükke ajaloos ja nõudnud teatud pikaajaliste uskumuste ülevaatamist - esimesed kaevamised algasid alles 1995. aastal.
See koht, mida ei kasutatud asustusena, vaid mis teenis ainult usulisi eesmärke, sisaldab mitmeid templeid. Selles osas tunnustatakse seda mitte ainult kui maailma vanimat, vaid ka kui selle suurimat kultuse keskust.
Neid monumentaalsete struktuuride kujundeid - mis viitavad sellele, et kogu piirkond oli neoliitikumis uskumise ja palverännaku keskus ning millest kuus on tänaseks päevaks välja kaevatud, kuigi geomagnetilised mõõtmised näitavad, et neid on kokku isegi 20 - on omavahel sarnased. T-kujulised sambad, millest mõned ulatuvad 6 meetri kõrgusele, kannavad varaseimaid teadaolevaid kivisse raiutud kujutisi neoliitikumist - loomade kujutised, millest mõned on esitatud kolmemõõtmeliselt - mis näitavad ka meie esivanemate kunstitalenti.
Mošej asub järve Halil Ür-Rahman (Balıklıgöl) ääres. Mošeed tuntakse kohalikult ka kui "Döšeme mošee". Aastal 504 telliti preester Urbisyuse poolt kirik Neitsi Maarjale, Jeesuse ema, auks. Neitsi Maarja kirikuna tuntud see kirik muudeti mošeeks Abbasidi kalif Al-Ma'muni (813–833) valitsemise ajal. Minaret taastati 1211–1212 El Melikü'l Eşref Muzafferüddin Musa, Saladini venna poolt. Ehitus restaureeriti Suure Suleimani (1520–1566) valitsemise ajal. Aastal 1810 läbis hoone ulatuslikke remonttöid. Evliya Çelebi nimetab seda mošeed oma Seyahatname's "İbrahim Halil Tekke"ks.
